Kromaatiline kannel

Kandle tüüp, mille töötas välja 1950-ndatel aastatel pillimeister Väino Maala (1914–1987). Tänu võimalusele kasutada piiranguteta kromatismi on pillitüüp kasutusel mitmetes erinevates muusikastiilides.

Ajalugu ja kujunemine

Kannel on iidne eesti rahvapill mille ajalugu ulatub paarituhande aasta taha. Arhailine kannel oli ühest puutükist õõnestatud 6–7 keeleline pill, aja jooksul lisati keeli juurde ning pill arenes üha suuremaks. 19.–20. saj mängiti külades mitmesuguseid erineva suuruse ja kujuga diatoonilisi kandleid, vähehaaval tekkis aga vajadus kandle järele, mida saaks mängida ka erinevates helistikes. 20. sajandi esimesel poolel tehti mitmeid katsetusi kromaatilise kandle loomise vallas, kuid enamasti jäid need katsetusteks ega leidnud mängijate seas laiemat kõlapinda.

1952. aastal töötas Valgamaa  pillimeister Väino Maala välja nüüdse kromaatilise kandle. Pillitüübi sünnile aitas kaasa ka kandleõpetuse käivitamine Eesti Muusikakoolides 1950-ndatel aastatel, mis tekitas vajaduse võimeka kandletüübi järele. Tallinna Muusikakooli kandleõpetaja Eik Toivi (1903–1993) oli nõuandjana kromaatilise kandle väljatöötamise juures. Väino Maala loodud kromaatiline kannel võitis poolehoiu mängijate seas ja pill võeti kasutusele Eesti muusikakoolides. Tänaseks õpetatakse kromaatilist kannelt paljudes muusikakoolides üle Eesti ja alates 2002. aastast erialana ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Keelte süsteem ja mängutehnika

Kromaatilisel kandlel on iga kromaatilise heli jaoks eraldi keel. See teeb võimalikuks kõigi helistike kõigi helide piiranguteta kasutamise samamoodi nagu näiteks klaveril.

Keelte arv enamasti kas 46  (ulatus c-a3) või 50 (ulatus Gis-a3).
Keeled on asetatud lõikuvalt – diatooniline helirida on pilli ühes servas u 1,5 cm kõrgemal kui pentatooniline helirida, pilli teises servas on vastupidi. Kandle keskosas on keeled samal kõrgusel – sealt enamasti ka mängitakse.

Mängitakse sõrmedega, üldjuhul sõrme pehme osaga. Sõrmed on kergelt kumerdatud. Kasutatakse võrdselt mõlema käe kõiki sõrmi, va 5-s e väike sõrm, mida enamus mängijaid kasutab harva. Ühes käes kuni 4-häälseid akorde on võimalik mängida üldjuhul kuni oktaavi ulatuses. Kasutatakse kõiki strihhe – legatot, staccatot, portatot jt. Suur tähtsus kandlemängus on helide katmisel kuna kandle järelkõla on pikk. Kaasaegses süvamuusikas kasutatakse tihti ka nn laiendatud mängutehnilisi võtteid nagu heli tekitamine erinevate esemetega, erilised häälestused jne.

Pilli materjalid ja valmistamine

Kandle valmistamiseks kasutatakse mitmeid puiduliike: kõlakorpuse kaas ja põhi okaspuudest, küljeosad erinevatest lehtpuuliikidest. Kandle keeled ja virblid (keelte kinnitused) on metallist. Kromaatilise kandle kõlakaanel on roop mis muudab heli valjemaks. Kannel toetub 3-le jalale, mis kinnituvad kruvidega pilli kõlakasti külge. Enamasti mängitakse istudes.

Kromaatilisi kandleid hakati valmistama Tallinna Klaverivabrikus 1953-ndal aastal, tootmine kestis vaheaegadega kuni 1990-ndate aastate keskpaigani, mil klaverivabrik erastati ja kannelde valmistamine lõpetati. Sellest ajast valmistavad kromaatilisi kandleid väikeettevõtjatest pillimeistrid.

Repertuaar

Kromaatilisel kandlel on võimalik mängida nii süva-, rahva-, kui popmuusikat. Ainulaadsete kõla- ja mänguvõimalustega pill on äratanud huvi paljudes Eesti ja ka välismaa heliloojates. Kandlele on loonud originaalteoseid heliloojad Gennadi Taniel, Lembit Veevo, Ants Sõber, Mirjam Tally, Helena Tulve, Malle Maltis, Liis Viira jpt. Hästi sobib kandlele varajane- ja barokkmuusika näit. J. S. Bachi Lautosüidid. Mängitakse ka seadeid teistele pillidele (eriti harfile) loodud muusikast. Kannelt on kasutatud ka jazzmuusikas.

Top